Albu mõis

ALBU MÕISAHOONE

English Deutsch Suomeksi

Teated Albu mõisast (Alp) pärinevad 1282.aastast, olles vanim ordumõis Järvamaal ja üks vanematest Eestis. Mõisa peahoone kuulub arhitektuurimälestisena riikliku kaitse alla. Albu oli nii rahvaarvult kui põllumaa suuruselt Järvamaa suuremaid mõisaid. Mõisaansambel ei ole säilinud hoonete poolest eriti rikkalik (ait, kaarsild, magasiait, viinaköök, park). Varasemalt tunduvalt rikkalikuma  ansamblina kuulus  Albu mõis koos küladega põliste Liivi ordu valduste hulka.

Asudes 1995.a. hoone restaureerimisele, tuli päevavalgele palju sellist, millest mõisa ajalugu oli vaikinud. Olles enne tagasihoidliku välimuse ja samasuguse interjööriga mõisahoone, muutus Albu restaureerimise kõigus mõisaarhitektuuri säravaks pärliks (foto).

Kinnise keldriosa avamisel ja põrandate lahtivõtmisel tuli ilmsiks, et samas  kohas on asunud hoone juba vähemalt 14. sajandil. Loodetiiva all olid pae- ja maakivist hoone osad. Arvatavasti asus samal kohal rüütli kindlustatud elamu või väike linnus, sest ehituskehand paikneb kunstlikult kuhjatud künkal ning on osaliselt piiratud jõega. Keldrikorrusel oli paksult ehitusprahti, milles eristusid selgelt kaks põlengukihti. Järelikult oli mõisahoone kahel korral põlenud. Ehitusarheoloogiliste uuringute käigus avastati ka 16. sajandist pärinev ahju põhi- tumerohelise glasuuriga reljeefse lillornamendiga kahlid, mis viitab nn. teise mõisahoone olemasolule. Hoone soklikorrusel on eksponeeritud fragment keskaegsest müürist.

Vanimad kirjalikud andmed mõisa hoonestuse kohta pärinevad 1742. aastast. Praegune, arvult kolmas mõisahoone on kõrge soklikorrusega ühekorruseline ja kahe tahapoole ulatuva tiibehitusega ning liigendatud kelpkatusega barokilik hoone. Esifassaadi kesktelge rõhutab kolmnurkse viiluga risaliiditaoline pealeehitus. Arvatavasti on mõisahoone praegusel kujul olnud olemas juba 18. sajandi algul või isegi 17. sajandi lõpul. Albu mõisa ajaloost on teada, et Adam Schrapffer tegi 1652.a. 1500 riigitaalri suuruse laenu, et ehitada välja uus mõisakeskus.

1888.a. on hoonele ehitatud puidust veranda, mis oli sel perioodil  mõisaarhitektuuris suurmoeks. Dekoor on lihtne ja lakooniline. Ruumid paiknevad nii anfilaadselt (reas) kui koridorsüsteemis. Hoone sisemuses asub mantelkorsten, mis restaureerimise kõigus on arhitekti mõtte järgi saanud uue funktsiooni keerdtrepi näol.

terepp3

Interjööris on säilinud valge-sinistest kahlitest barokne ahi ja klassitsistlikud valgetest kahlitest ahjud. Keldrikorrusel asuvad silindervõlvi ja neljakandilistele piilaritele toetuvate ristservjoonvõlvidega ruumid.

Enne 18. sajandi keskpaika olid mõisahooned suhteliselt tagasihoidlikud. Esinduslikud hooned olid võrdlemisi erandlikud, sest Põhjasõda (1700-21) oli suures osas need hävitanud. Võib ainult oletada, et Albus on Põhjasõja kõigus hävinud vaid osa hoonest (loode tiib). Praeguse mõisahoone suuremad ümberehitused on toimunud 18. sajandi algul ja 19. sajandi I poolel.

Mingil määral on iga mõisahoone oma omaniku nägu. Küllap oli see nii ka Albus. Albu mõisal on olnud palju omanikke, mõned neist rahvapärimuste kohaselt üpris koloriitsed.

Eemaldades restaureerimise kõigus 1998.a. vestibüüli seintelt krohvi ja laest krohvi all asunud maalitud lõuendit (laeplafoon), avastati puidule maalitud suuremõõtmeline, kaige paremini ruumilise tervikkompositsioonina säilinud barokilik monumentaalmaaling- seintel 35 m2 ja laes 38 m2.

Vestibüüli seinu ja lage on maalitud üks kord. Väga võimalik, et seda tehti juba 17. sajandi lõpul, seda enam, et uuringute järgi on vestibüüli osa tulekahjust puutumata jäänud. Maalingu aluseks seintel on tahutud ja kruntimata puittalad. Talade vahel olid laiemad praod enne maalimist paberribadega kinni liimitud. Osaliselt on maalingut kahjustanud hiljem laiemaks tehtud ukseavad ning mõned mädanenud talad, mis vahetati välja. Laemaalingu seisund oli suhteliselt hea. Ilmselt kaitses lõuend maalingut krohvipinna mõjutuste eest.

1742.a. läks mõis v. Douglastele. Laeplafooni paigaldamine laemaalingule võis toimuda Gustav Otto v. Douglase ajal, nagu ka seinte krohvimine, milleks maalingusse puuriti augud krohvipunnidele. Vestibüüli laeplafoon on valge, hallides toonides ornamendiga. Praegu on plafoon säilitatud teise ruumi laes.

Kuna algupärane materjal nii maali kui puitkonstruktsioonide osas oli niivõrd ulatuslikult säilinud, oli restaureerimistööde eesmärgiks tervikinterjööri taastamine, säilitades osaliselt krohvipunnid. Restaureerituna mõjuvad seina-ja laemaaling lummavalt naivistlike ja kirkatena.

Lisaks vestibüüli maalingutele avastati veel üks laeplafoon, mille barokkstiilis maaling on kõrge kunstilise väärtusega ja kooskõlas hoones valitseva üldise stiiliga, täiendades mõisa väärtuslikke kunstiteoste kollektsiooni.

Mõisahoone restaureerimisel on säilitatud kõik selle hoone unikaalsed detailid või on neid kasutatud tänapäeva vajadusi arvestava interjööri kujunduselementidena.

Mõisaarhitektuur on rikkus, mis on pikka aega märkamatult mõjutanud meie esivanemate ilumeelt ja elulaadi. Mõisahoonetele ja parkidele kuulub oluline osa Eesti maastikupildis.

Albu mõisa elu on olnud sama huvitav kui hoone ehituslugu. Ajaloost on teada, et aastatel 1717-1740 töötas Albus (ilmselt mitte mõisahoones) nn. vaeslastekool, kus anti haridust ning rüütlikasvatust orbunud ja vaesunud aadlilastele. Koolis õppis ka aadliseisusesse mittekuulunud eesti ja venesoost lapsi. Kool on ajalooürikutes esinenud ka “rüütliakadeemia” nime all. Õpiti vanu keeli, prantsuse ja saksa keelt, vehklemist, tantsimist, ajalugu, arhitektuuri, geograafiat, sõjaasjandust.

Koos vahetus läheduses asuva A. H. Tammsaare sünnikoha ja 13. sajandist pärineva Järva- Madise kirikuga pakub Albu mõis meeleolukat kõrvalepõiget suurtest teedest ja linnadest. 1921.a. tegutseb mõisahoones kool.

Tekst                   Aino  Pung
Fotod                  Jaak  Anvelt